Kas sa ei saa õhtuti uinuda või ärkad öösiti üles, sest peas keerlevad sajad küsimused? Tunned, et ei saa lihtsalt rahus olla, sest sisemine taustamüra ei vaibu?
Võib-olla loodad, et kui lõpuks kõik ära analüüsid… siis saabub rahu. Kuid rahu ei tule. Tulevad ainult uued küsimused.
Ma tean seda kohta väga hästi.
Ma olen olnud ülemõtlemise maailmameister. Ma ei osanud seda pidurdada ega piiri tõmmata. See lihtsalt tuli ja vallutas kogu mu mõistuse. Võttis kogu mu vaba aja. Kuni selleni välja, et kriitilistel hetkedel oli tunne, et minestan.
Kui ma hakkasin endaga sügavamat tööd tegema, siis ühel hetkel… saabus vaikus. Vaikus peas. Mäletan seda hetke väga eredalt. See oli avastamisrõõm. Ja sügav sisemine rahu.
Sa ei ole katki.
See on sinu närvisüsteemi reaktsioon.
Ja selle eesmärk on sind kaitsta.
Mida ma mõistsin:
Kui me jääme kinni küsimusse: „miks minuga nii on?“ …siis me tegelikult kaupleme iseendaga.
Proovime olukorda mõistusega lahendada ja “puhtaks pesta”, et mitte tunda.
Aga kujuta ette:
Sa oled porilombis pikali maas.
Sa ei saa püsti, sest küsid ainult: „Kuidas see juhtus? Miks see juhtus?“
Kas see aitab sul riideid kuivaks ja puhtaks saada ning teeb südame kergemaks?
Ei.
Sa jäädki porri seniks, kuni ütled iseendale: “Olen siin. On aeg tõusta.”
Üks suur taipamine:
Kui me pidevalt analüüsime, ei saa keha tunda. Aga tunded tahavad läbi tulla.
Kui me lubame endal tunda päriselt, siis saabub vaikus.
Alles siis saab keha vabaks. Süda kergemaks. Elu jälle voolama.
Kui sa oled selles olukorras, siis tea, et sa pole üksi.Paljud tundlikud, targad, sügavad inimesed satuvad samasse lõksu. See ei tee sind vähem väärtuslikuks. See teeb sind inimlikuks.
Ja sa ei pea kõike üksi lahendama.
Sa ei pea kõiki vastuseid teadma.
Piisab, kui valid ühe väikese sammu rahu suunas.
Kui sa soovid seda sammu teha kellegagi koos, siis ma olen olemas.
Kirjuta. Räägime.
Teeme koos ruumi vaikusele ja vabadusele, mis sellega kaasas käib.
Soovin sulle rahu.
Päriselt.
Riine