Süsteemse töö üks olulisemaid aluseid ütleb: igas peresüsteemis on kõigil õigus kuuluda. Ka neil, kes ei saanud sündida.
Sündimata lapsed kuuluvad peresüsteemi samamoodi nagu need, kes elavad füüsilises maailmas. Olgu põhjuseks raseduse katkemine, meditsiiniline sekkumine, isiklik otsus või mõni muu asjaolu. Elu, mis oli alguse saanud, kuulub meie loo juurde. Ka temal on oma koht.
Oluline on iga keharakuga ära tunda need tunded, mis on seotud sellega, miks laps ei saanud tulla siia maailma ja elada elu, mis oli juba tekkinud. Tuleb anda talle koht oma südames. Mitte süüst või kahetsusest, vaid armastusest ja austusest. Sest just see on armastuse kord.
Sageli ei ole me teadlikud, milline mõju võib olla sündimata lastel meie kehale, tunnetele või suhetele. Süsteemne töö toob nähtavale nähtamatu. Sageli ilmneb see seletamatute tunnete kaudu: süü, kurbus, ärevus… tunne, et “midagi on valesti”. Mõnikord ka kehaliste sümptomitena, millele meditsiin ei leia seletust.
See ei ole teema, mida saab mõistusega “ära lahendada”. See on kehatasandi kogemus. Kui lubame endal leinata, kuulata ja tunda; kui lubame sellel elul olla nähtav ja anname talle koha oma südames, siis saame lõpuks rahus lahti lasta.
Peresüsteem püüdleb alati tasakaalu poole
Kui me ei vaata sündimata laste poole ega anna neile kohta südames, siis süsteem töötab edasi, kuid teisel viisil. Sageli hakkavad seda koormat kandma järgmised põlved. Nad võivad alateadlikult tajuda kahjutunnet või kurbust millegi pärast, mida nad ei suuda sõnadesse panna. Nad võivad hakata kandma leina, mis tegelikult ei kuulu neile. Armastusest, lojaalsusest, teadmatusest.
Kuid see ei ole nende kanda.
Sündimata laps kuulub isa ja ema juurde. Nende vastutus on leinata. Leinata seda elu, mis jäi pooleli. Kui anname sündimata lastele koha südames ja peresüsteemis, saab süsteem rahuneda. Alles siis saavad ka sündinud lapsed vabalt hingata, kasvada ja elada oma elu – ilma et nad peaksid kandma kellegi teise lugu, mis võib olla nende jaoks liiga raske.
Armastus vajab korda, et see saaks voolata.
Täna, siin ja praegu.
Meie endi ja meie järeltulevate põlvede õitsenguks.
Riine